20/01/2016
Prooviks tuua välja omaaegses ajakirjanduse talletatud killukesi Prangi saare ajaloost. Esimene värskendatud välimusega lugu räägib ka tänapäeval aktuaalsest valdade liitmisest ja vabaduse soovist. 1938 aasta ajaleheartiklis on käsitletud nii valla arhiivis olnud infot, kui ka kahe Prangli suurmehe mälestusi. Head lugemist.
Prangli meeste suur tüli Vene riigiga.
Kuidas kalurid võitlesid oma valla eest. Kuberner käis kaks korda saarel.
Prangli saare liitmise kava Nehatu vallaga on praegu ametiasutustes päevakorral. Ühenduses sellega on huvitav huvitav tähele panna selle väikese kogukonna omavalitsuse saatuses ajalooliste sündmuste kordumist.
Möödunud aegadel on see väike saarerahvas väga mitmele saare omanikule annud peamurdmist. Ei olnud alati vanemal ajal isandatel kerge pääseda pisisaare elanike sirget selga nõtkutama. Eriti sügisepoole, millal meri pahatihti tormitses, tundsid Prangli mehed end kui vanajumala seljataga vilistasid saareomanike korraldustele. Mitmed mõisnikud, kes nimeliselt olid saare omanikud, ei saanud saarlasi tavalises korras sundida teopäevi tegema. Saarerahvas jäeti enamvähem rahule juba omaenda prestiizhi säilitamise pärast. Prangli vallaarhiivis säilinud dokumentidest nähtub, et nad ei kohkunud ka ka vägikaikavedamisest võimsa Vene riigi seadustega.
Möödunud sajandi lõpupoole ühendati Prangli vald seadusega Jõelähtme vallaga. Jõelähtme vald laskis 1892. a. „mirovoi“ kohtu kaudu välja nõuda Prangli vallakohtu asjad.
„Pranglisaare Talitaja käso peale ollid kokku tulnud volimehed,“ kirjeldab seda sündmust valla protokolliraamat, „et pidi vallakohtu asjad ära antud sama Jõelähtme vallale. Aga volimehed ei olnud sellega nous, sest needsinatsed asjad maksavad valla raha. Aupaklikult palume kulda meie palvet sellepärast, et meil polle mitte voimalik pranglisaard ilma valla kohtuta jätta sellepärast meil on asi paha isseäranis sügisel ja talveajal kui on sured tormid kui polle koguni voimalik saare peald välja minna Joelehtme vallakohtuse. Tee on p**k kuni surrema randa on 20 versta muidugi vähe ajaga on Pranglist ära upunud 25 asta sees 26 inimest.“
Kuid samal aastal talitaja kutsub saaremehed jälle kokku, kuna on „ Auliku komisari herra käest N 1223 üllema talurahva kohtu maja ürimise tarvis raha maksta arvata 1 kopikas igga maksja peald ja volimehed ei olnud sellega nous“. Talurahva komissarilt tuleb veel teisi käskkirju, kuid saare volimehed vastavad ikka nende nõudmiste peale, et „ei ole nous“.
Saarlased teevad mereseadust. Tuleb ilmsiks kummaline olukord – vald vallas. Saarlane ajab tavalises korras oma kogukonnaasju. Nii kutsutakse mõni kuu hiljem talitaja poolt volimehed jälle kokku „mere seadust andma“. Selle „mereseaduse“ tegemise aluseks on tüli kahe kaluri vahel. Üks kaluritest on teisel päeval kippund võõrasse püügikohta ja lasknud sinna sisse oma noodarivi. Mees kelle koht nii ära võeti, tõstis saarevalitsuse ees kaebuse. Volimehed pika kaalumise peale koostasid „mereseaduse“, mille järgi võõrasse püügikohta võib minna ainult kolmandal päeval, kui endine kohaomanik kolm päeva seda kohta ei ole kasutanud. Edasi antakse selles „seaduses“ üksikasjalikke juhiseid „verguribide“ kauguse kohta üksteisest jne. Kui Jõelähtme vald oma seaduslikele õigusile vastavalt küsib Prangli elanikelt pearaha, siis antakse neile saarlaste poolt järgmine terav vastus: „Teie votsite küsida kui palju on Prangli saares meeste hingesi, kes maksu maksavad. Vastus on nenda – mis teil on sellega tegemist. Teie voite teada, et meil ei ole mitte kuidagi moodi voimalik end teiega ühendada sellepärast, et meil on ülemere väga p**k tee.“ Kõigi oletuste kohaselt võis arvata, et tõrksad saare volimehed koos ebaseadusliku vallavalitsusega langevad seadusele mitteallumise eest ränga karistuse alla. Türi äärmises staadiumis oli Prangli vallasekretäriks Jaan Krönström, pranglilaste esindaja ametivõimude ees. Nende ridade kirjutajal oli võimalik saarel vestelda Prangli kahe omaaegse koolijuhatajaga, 90 aastase Johannes Preiholmi ja 84 aastase Jaan Krönströmiga. Mõlemad vanakesed tulid kokku vallamaja juurde ning tuletasid meelde vanu aegu. Eeltähendatud võitlust Prangli valla olemasolu eest mäletab eriti hästi Jaan Krönström.
Kuberner võtab vastu pisisaare sekretäri. „Reekisin kuberneriga,“ jutustab K.(rönström), „palest palesse nagu teiega. Reekisin, et tormidega ei ole meil voimalik pääseda ülemere. Kui sünnivad lapsed voi surevad voi upuvad saare elanikud, ei ole meil voimalik teatada monikord mitme kuu perast sellest Joelehtme vallale ning kui moni kalur hakkab tegema ülekohut, siis läheb ta hoopis ülbeks, kui vallakohus ei saa tema karistamiseks rutuliselt kokku kutsutud. Kaks korda kuberner vottis mind vastu ja siis ta soitis sojalaeval saarele. Kubernerile meeldis vististe saare elu ja kalurid,“ arvab K.(rönström). „Oli alguses küll vihane, aga keis siis kabelis ja igal pool ja oli siis nagu lepliku meelega.“
„Mina mengisin kabelis orelit,“ turgatab seda juttu kuuldes meele vanale Preiholmile, „kuberner oli hüvamees ja andis koguni kabeli heaks viiskümmend rubla raha.“
„Keisin siis talurahva komisari jutul mitu korda,“ kõneleb Krönström edasi, „komisar ei tahtnud järele anda, aga kuberner oli ju ütlelnud, et ta katsub seda asja heaks teha. Komisar laskis mul mitu korda keia, ilma et oleks annud luba tehte meie valla iseseisvuse heaks. Siis sain ka mina vihaseks ja ütlesin: „Me ei saa neid kirjasid kette, mis Peterburist velja on saadetud. Viimast korda on, kus teie juurde minen.“ „Kus sa siis mined?“ kergatas tema minu peale. „Peterburi keisri juurde minen,“ õtlesin. Siis sai ta südant täis. „Kes kurat sinu nii targaks on opetanud,“ karjus ta. Aga eks mei old voitjad,“ naerab Krönström. „Veel teist korda tuli kuberner saarele pärast „musta sada“, jutustab Krönström edasi. „Kuberner küsis, kas moisapoletajad on keinud teie juures saarel voi mette?“ Vastasin:“Keisid küll.“ Kuberner küsis:“Mis teie tegite?“ Vastasin „Kihutasime merre tagasi, ei meil ole nendega midagi tegemist.“
„Eks moisnikud poletasid omad moisad ise, tegid keisri ees süütajaks talupojad. Näed, mis pagana moisnikud tegid,“ tähendab vahele Preiholm.
Ilusad ajad. Kuidas elati vanal ajal? Kas kalasaak oli suurem, kui nüüd? „Vanal ajal elati ilusti,“ kinnitavad käbedad raugad ühest suust. Kalasaak oli suurem ja kala oli heas hinnas. Jahukott maksis 3 rubla, kilu külimitt suvel 3 rubla, sügisepoole üks rubla ja rohkem. Nüüd maksab kilu külimit 70-140 senti, jahukott aga 12 krooni ja rohkem. Vanemal ajal sai sulaseid võetud suurelt maalt, nüüd kipuvad noored ise välja sulasteks. Vanasti olime kalavedajaks Tallinna meie ja Naissaare mehed. Nüüd mootoritega ja autodega tuuakse igalt poolt kala Tallinna kokku ja kala on odav.
Rahvavalgustaja kehv leib. Kuidas olid kooliolud, selle kohta vanakesed ütlevad, et õpetajaamet olevat olnud kibe. Makstud õpiaselt rubla aastas, hiljem poolteist rubla. See olnud ikkagi vähe ja koolivaheajal tulnud suvel kibedasti ka endal kalastamas käia, et rahvavalgustajana saaks talvel pisut toekamalt läbi. Õige raske olnud aga siis, kui koolis hakatud nõudma vene keelt. „Kirikherra Lopenhove sõitis hobusega ülemere lapsi katsuma. Torises tihti, et ei moista vene keelt. Eks mina ütelnud, et see ju vooras keel, kust nad seda moistavad.“
Aastast 1870 alates, millal algas Preiholmi kooliõpetajaamet, koolis vitsahirmu ei olevat olnud. „Vahel ikka tuimemaid tuli tukastada, kust sa muidu läbi saad,“ ütleb 90 aastane Preiholm selle kohta.
Kehv palk sundinudki Preiholmi 12 aasta pärast ja Krönströmi 8 aasta pärast vahetama kohta, mõlemad pidasid hiljem majakavahi ametit.
Nüüd vanakesed avaldavad arvamust, et nad peaksid saama ka pensioni, kuna neil saarel hariduse levitamises kahtlemata olemas teened. Mõlemad mehed mäletavad ka seda kuidas saare omanik „Siirak“, parun Girard de Soucanton koos oma õemehe ja nelja rannamehega tulid sügisel Pranglit külastama ja tormis hukkusid. Laibad toodud randa, viidud karjamõisa, pandud puust kastidesse ja saadetud siis Tallinna tagasi.
Saare asutajateks olnud vana jutu järgi kaks venda. Rehi Mitt olnud põllumees ja Kaja Joost kalur. Kunagi hiljem, kui Põhjasõda üle saare käinud, asunud rannikule mereröövlite jõuk, kelle juhiks olnud naine, nimega Leena. Niipea, kui laevad tulid saarele tormivarju, saarlased hiilinud juurde, röövisid varanduse ja tapsid laevnikud. Hiljem kroonu karistusekspeditsioon on käinud saarel ja põletanud röövlite pesa. Vana Krönström ütleb, et rannas praegu veel tuleb nähtavale põlenud kivisid, mis annavad tõendust sellest sündmusest.
Tekst: Esmaspäev, nädalalõpu leht 6. august 1938.
