08/06/2026
🇹🇷 Kapadookia oli üks neist kohtadest, mille kohta arvasime enne reisi, et teame juba päris palju. Fotosid haldjakorstnatest ja kuumaõhupallidest on ju kõik näinud. Kohapeal selgus, et pildid ei anna tegelikult edasi ei maastike mõõtkava ega seda tunnet, mis tekib, kui nende vahel ise päevade kaupa liigud. Kapadookia näeb kohati välja nagu keegi oleks maastiku asemel valmis ehitanud filmide võtteplatsi.
🎈 Muidugi käisime ka kuumaõhupalliga sõitmas. Päev algas enne päikesetõusu, kui ümberringi oli veel hämar. Kui pall lõpuks õhku tõusis, avanes vaade kümnetele teistele kuumaõhupallidele, mis hakkasid tasapisi orgude kohale kerkima. Alt paistsid kivisambad, koopamajad ja looklevad orud. Kapadookias tehakse selliseid lende juba aastakümneid ning kohalikud räägivad, et mõnel hommikul võib taevas olla korraga üle saja kuumaõhupalli, Eesti väikelinnajagu inimesi. ☺️
🥾 Matkadel liikusime läbi Armastuse oru, Tuvide oru, Ihlara kanjoni ja mitme väiksema oru, mille nimedki kõlavad nagu muinasjutust. Kõige huvitavam oli see, kuidas maastik muutus mõne kilomeetri jooksul täielikult. Ühes orus kõnnid punakate kaljude vahel, järgmises meenutab ümbrus juba kuumaastikku. Pole ime, et Kapadookiat kutsutakse sageli üheks maailma erilisemaks looduspiirkonnaks.
🏘️ Väga põnev oli näha, kuidas inimesed on siin sajandeid elanud otse kaljudesse rajatud kodudes. Kohalik vulkaaniline kivim on piisavalt pehme, et sinna ruume uuristada, ning nii rajati siia terveid maa-aluseid linnu, kirikuid, kloostreid ja elamuid. Mõnes kohas vaatasime maa alla kümnete meetrite sügavusele ja oli raske ette kujutada, et inimesed elasid seal terveid kogukondi pidades.
🕊️ Kohalikud lood ja kombed olid sama huvitavad kui maastikud. Näiteks saime teada, miks Kapadookias leidub nii palju tuvimaju. Tuvid ei olnud siin lihtsalt linnud. Neid kasutati sõnumite saatmiseks, toiduks ning nende väljaheiteid koguti väetiseks. Seetõttu on terveid kaljuseinu, kuhu on sajandite jooksul rajatud sadu väikseid tuvimajakesi.
🍽️ Türgi köök väärib omaette mainimist. Lisaks kebabile ja baklavale jäid meelde pikad ühised õhtusöögid, kus laud täitus väikeste eelroogadega enne, kui pearoog üldse kohale jõudis. Türklaste jaoks on söömine väga sotsiaalne tegevus. Laua taga istutakse kaua, räägitakse palju ning külalisele pakutakse alati rohkem, kui ta tegelikult ära süüa jõuab.
☕ Samamoodi kuulub igapäevaellu tee. Väikesed tulbikujulised teeklaasid ilmusid lauale peaaegu igal võimalusel. Kui Eestis pakutakse külalisele kohvi, siis Türgis algab väga sageli vestlus hoopis klaasikese kuuma teega.
🧿 Veel jäi silma, kui loomulikult on kohalikus kultuuris põimunud usk, traditsioonid ja igapäevaelu. Nägime kõikjal kurja silma eest kaitsvaid siniseid nazar-amulette, kuulasime lugusid dervišitest ning vaatasime keerlevate dervišite rituaali, mille eesmärk on jõuda vaimse keskendumise ja sisemise rahuni.
Kapadookiasse minnakse sageli kuumaõhupallide pärast. Meie jaoks olid sama väärtuslikud ka matkapäevad, väiksed külad, koobaselamud, kohalikega vestlemine ja see tunne, et iga järgmise kurvi taga võib avaneda jälle täiesti teistsugune maastik. Just see pidev vaheldus tegi sellest reisist koha, millest veel kaua pärast koju jõudmist rääkida. 😊
